Oddments

Kas "Siil udus" Juba Kunagi Oli?

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Tue, 30 Sep 2008 23:55:40 +0300

Kord ühel sügavmõttelisel veiniõhtul rääkisime, kui võrratu on tagasitulek. See Kui Käiakse Pika Ringiga Kuskil Mujal Ära, Et Jõuda Tagasi. Muinasjutud jutustavad ka samast asjast, ainult et natuke varjatult vanade ja uute karpide, sõrmuste ja muu koli taha. Minu lapsepõlves loetud rääkisid, igal juhul. Koos 'twist'-sõnaga (parema ja emakeelsema peaks veel leidma) võiks tagasituleku lisada värviliste mõtte-mustrite hulka.

Vaatasin eile "Siili udus" ja mõtlesin jälle, kui palju kõike ma olen saanud oma emalt. Lapsena ei mõistnud ma kuidagi, miks talle see multikas nii väga meeldib - mind see ainult hirmutas. Nüüd on sel lisaks ehtsusele, südamlikkusele ja kõigele muule ka 'tagasitulemise' väärtus, nagu paljudel teistel asjadel, millega ma pole algselt nõustunud või lihtsalt pihta saanud. Eks lapsel ole natuke ikka kohustust kahelda vanemate jutus, olla skeptik, aga nii tore on hiljem avastada, ei täitsa asjatult.

Read and post comments | Send to a friend

Semioos

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Tue, 23 Sep 2008 19:01:13 +0300

Nüüd oleks nagu järsku päris sügis tulnud, sest eile ilmus kuskilt päike, soojus ja taevas. Koju kõndida on hoopis teine asi, nüüd pole enam kuhugi kiire. Kummalisel kombel mind praegu päike ei häiri ja eks see ole natuke konteksti asi, nagu kõik ju näikse olevat. Eile tuletasin Iisraeli meelde, sest seal ma ka nautisin päikest. See oli eile, nagu ka aastavahetusel, mingi eriline, natuke ettevaatlik, natuke eneseirooniline, hommikulgi juba õhtussekalduv. Mõtlesin millegi pärast Hesse peale. Täna olid asjad jälle natuke teismoodi - iva ei olnudki päikses või valguses endas, vaid vihjetes, asjades, millesse ta oli peidetud, kust ta peegeldus - sinises taevas, hõõguvates-säravates lehtedes, lumivalgetes seintes, vines ja jõekumas. Sellisena mulle päev meeldib.

Alles eile tekkisid eikusagilt sügislehed ja nüüd on neid kõik teeääred täis. Veel on ruumides, kus ma tasapisi ülikoolitun, ebareaalsed vaated, sest ülevalt mingist kaudsest aknast näeb Tartu hoopis teistsugune välja, kui võiks arvata. Polekski nagu üldse Eestis, vaid pigem kuskil Tšehhis või veel rohkem lõuna pool. Küllap see on küngaste süü. Avastasin ju veel, et armastan väikeseid villasid mäeveergudel. Lugesin just, et tarkade inimeste arvates võib kultuure jaotada sirg- ja kõverjoonelisteks kas või selle alusel, millised on nende elamud. Rändrahvaste esindajad näiteks ei tunne nii hästi ära ega oska tõlgendada pilte, mis meenutavad majanurki, sest nad on harjunud telkidega. Nii ma siis mõtlesingi, et äkki mäeveergudel majade võlu seisnebki kõverjoones, mis natuke lõhub muidu nelinurkset maailma. Sest eriti tõmbavad mind need majad, mis kahes suunas tõusu peal - nad vaatavad tänavale künka otsast.

Naljakas asi selle ülikooliga. Mult ikka vahepeal küsitakse, et kuidas eriala meeldib ja mida ta üldsegi endast ette kujutab (müstilised, kummalised jõud, mis igal eluetapil leiavad kuskilt nii debiilselt kohatuid, vastuseta küsimusi, mis sellegi poolest täiesti loomulikud, mõistetavad ja ilmselgelt heatahtlikud). Ega ma eriti hästi vastata ei oskagi. On aegu, mil ma näen märke, mõtlen asju ümber ja olen iseenda peas kohutav ninatark, sest nii hea on otsida ja leida ja mõelda, et nüüd ei õpi enam tõesti kellegi teise jaoks. Siia ja sinna hüppavad vahele loengute tsitaadid, seosed. Laupäeval õnnestus mul näha oma ninas semiootilist fenomeni ja see oli peaaegu loogiline. Vahet polegi, kui tõsises seisus ma neid asju räägin, ikka on tagasi mõeldes mus natuke elevust ja rõõmu. Siis jälle saabub periood, kus ma ei saa midagi aru, kõik tundub jubeda abstraktse akadeemilise segadusena ja ma mõtlen, et äkki ma siiski ei tea, mis tähendab teadus ja ülikooliharidus. Et üks teadus ei saa ju tegelikult seisneda vaid spontaanses märkamises, isiklike mõttesähvatuste üle rõõmustamises. On ju tähtsad keerulise mõtlemisega (enamasti) mehed, kes oskavad abstrahheerida, kasutada metakeelt ja metasemiootikat ja teha teadust teaduse tegemisest. Ja õpetada meile, mida üks või teine autoriteet arvas, kuidas tema maailma jaotas, mis keerukusi välja mõtles.

Sellegipoolest ma pole kordagi kahetsenud, et semiootikat õpin. Ainult vahepeal kartnud ja ka natuke kiindumusega kirunud. Midagi armastusväärset on selles skisofreenias.

Read and post comments | Send to a friend

Tarbatu

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Sat, 06 Sep 2008 19:32:32 +0300

Kommentaaritu

Õhtu hakkas kõigi tunnuste järgi juba lõppema, kui me avastasime, et öö on sume ja liiga soe, et mööda lasta, ja tormasime eksprompt-jalutuskäigule. Tallinnas sellist asja teha ei oleks vast julgenud. Aga siit surnuaia äärest on kesklinna veerandtunni jagu kõndimist mööda rahulikke ja vaikseid tänavaid, nii et mis siis ikka.

Öine südalinn on natuke sürreaalne, nagu olekski mingi hoopis teine Tartu ulmeraamatust. Kõik mööduvad inimesed näivad ajavat mingeid unelikke asju, häirimatust täis nägu ees. Alguses me seisime Kaarsilla peal ja vaatasime mustast tühjusest üle ujuvat prahti ja naljakaid veekeeriseid, millest tekkis mulje, et kitsad siilud Emajõest seisavad kangekaelselt paigal. Aeg-ajalt möödusid meie peade kohal üle kaare kõndivad üksikud käed ja jalad. Mitu tegelast nimetas loitsulikult või siis nagu salaparooli numbrit 1,5 meetrit, mis seal's ikka karta.

Samamoodi, nagu natuke unes, läksin minagi sealt üle, vaatasin pingsalt enda ette, ainult natuke tundes, kuidas muud asjad külgedelt järsku ära kaovad. Skeptilised, muigega tartlased hurjutasid mu argust. Natuke, nagu muuseas.

Ja siis me jalutasime veel edasi-tagasi, mingis hoopis teises tempos kui muidu, hoopis tavatute juttudega, ja linn oleks nagu paigal seisnud. Või siis voolanud. Kui nüüd olla häbiväärselt diip, siis võiks ju täitsa võrrelda ennast (ja kõiki teisi) selle Emajõe prahiga.

Pean nõustuma Kätliniga, et midagi veidrat on praeguses olemises, äraootavat. Keskkool sisustas elu palju entusiastlikumalt, ikka urgitsedas ja vingerdades kõikvõimalikest pragudest sisse igasse eluvaldkonda. Tõsi - mul pole ammu nii suurt raamatuängi olnud, nii palju uusi asju, millele keskenduda. Sellegipoolest peab igapäevaelu võrku hakkama punuma täitsa algusest ja võib-olla selle pärast ma ei teagi tegelikult, mida 'sa ei ole ammu bloginud' juttudega peale hakata.

Read and post comments | Send to a friend

In The Mean Time...

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Tue, 22 Jul 2008 23:29:21 +0300

Hiljuti nägin unes, et olen jälle koolis. Isegi mitu korduvalt, mulle tundub. Üke nendest unenägudest oli kehalise-kasvatuse-õudukas ja mul kulus pärast ärkamist nii veerand tundi, enne kui meelde tuli, et kehalisega on nüüd jäädavalt lõpp.

Muuseas on vahepeal olnud muudki kui söök. Sünnipäevad jätkuvalt, katsed, kudumised. Vormsi reisist jäid mulle kõige eredamalt meelde mitme-mitmetunnine lausete ära arvamise mäng, väga kirjud õhtused jutud meie vähempopis toas ja siis päikseloojanguaegne Haapsalu linnus. Ah, peaaegu unustasin - praami peale mahtusime sentimeetri pealt. Ei, küllap vist veel vähem.

Reedel oli meil filmipäev, aga see on õigustatav - me poolenisti kudusime. "Illusionist" oligi natuke jama, nagu mulle kunagi meelde jäi, kuigi ega mu tähelepanu polnud seegi kord väga filmi juures. Laupäeval oli väga veider ilm ja mul õnnestus valida asjaajamisteks just see päev, kui kõik vajalikud kohad kinni olid. Lindapark oli täitsa teistsugune, kui minu viimane (kevadine, mulle tundub) mälestus sellest - palju pimedam ja eraldatum, ilma õrna roheluseta, mida kõigi saadaolevate pliiatsitega üles joonistada. Mitte et see mulle vähem oleks meeldinud. Pealekauba veendusin, et ilmast rääkimine pole alati eriliselt vaimuvaene. Vahel palava, jääkülma ja pehme ning vatise järgnevused on täitsa huvitavad.

Eile ja üleeile oli põnevate, täppiminevate uudiste aeg. Nii tundus igal juhul.

Täna ma lugesin ja imestasin, et on reaalselt olemas vaese (mitte rahalises mõttes) viktoriaanliku mehe kujund või stereotüüp. Asi ei ole üldse ajastus, aga tundub, et neid esines eriti palju just siis. Nimelt alguses on see (tihti üpris terane ja haritud) kangelane kihlatud või varsti abiellumas toreda preiliga, kes tundub olevat täiesti armastusväärne tüüp, hea leid isegi. Varsti aga ilmub välja (melo)dramaatiline, enamasti 'langenud' naine, kes ometi on täiesti kordimatu, vastupandamatu ja perfektne, ning järsku hakkab Kihlatu näima veidi pinnapealse, tühisena koguni. Vaene mees, oma ajast ja keskkonnas samm eespool või kõrgemal, peab aga piinlema, sest tahaks ju nii väga olla traagilise kangelanna päralt ning pühkida jalgadelt seniste arusaamade tolm.

Muidugi kõlab see täpselt nagu kibestunud Kihlatu enda jutt... Kui ma natukenegi pingutan, saan aru miks ja kuidas. Ilmselt on see eelmise raamatu allergilise reaktsiooni sarnane järelmõju.

Fuhh, peaks vahepeal kirjutama, siis ei tuleks selline lollus välja.

***

Kuigi mind kummitab natuke hirm mitte väga täiuslike korterite ja jumal teab mille ees veel, loodan, et Tartu toob vaheldust. Või siis kardangi muuhulgas seda, et äkki ei too.

Peab minema reisima, sest pead kiilaks ajada või tänavamuusikuks hakata ma ei julgeks.

Read and post comments | Send to a friend

Gurmee

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Sun, 20 Jul 2008 20:30:51 +0300

Ma olen täna kokanduslikult väga tubli olnud. Olgu, hommikune riisi-asjandus (peenete nimede kallal pean veel töötama) oli osaliselt juba eile tehtud. Ei midagi põnevamat kui puljongikuubik, riis ja külmutatud köögiviljad. Aga täna seda kõike üles soojendades mul vedas kuidagi eriti, sest kartulimaitseaine ja oreganoga maitses see nii hästi, et minu tavaline poole taldriku pealt saabiv riisivastikus jäi seekord tulemata. Väga uhke tunne oli, sest see oli nagu korralik söögikord.

Nüüd ma küll ei arvestanud, et juustukastmega sobiks kõige paremini mingi väiksemat sorti pasta ega ei saanud vist suhteid õigeks ja küüslauguga pingutasin kaa üle. Aga... suur asi. Muidi üpris tulutu ja tüüpiline suvepäev on nüüd nagu mingi õigustuse saanud, sest varsti tuleb tudengielu! Peab õppima sitast saia tegema.

Pealekauba oli väga hästi ajastatud minu sattumine saidile, kus loetleti kümmet kasulikemat tervisetoitu. Tomat oli esimesel kohal ja küüslauk ka kuskil seal, rääkimata teest. Pakatav elujõud ja muud sellised asjad!

Ma loodan, et mul see tuhin liiga vara üle ei lähe ja ma ei lange tagasi kuivsuppide rüppe.

Tahaks apelsini ja sidrunit. Ja laimi kaa võib-olla.

Read and post comments | Send to a friend

Segamõttetus

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Mon, 30 Jun 2008 01:09:58 +0300

Vastanditest võiks pikalt mõelda. Vahel on õige nii üks kui teine, vahel ei kumbki neist. Ja kuldne kesktee ei ole kaa hea. Õnneks on olemas süntees, see miski kolmas - kõrgem, parem ja ühendav. Kas ma lugesin seda Ecost?

Aga teatris tuleb igal juhul sagedamini käia. Kas või selleks, et jõuda selgusele oma rollis - kas olla kaasakistav, tõuka-tõmba vaataja, või kriitik-asjahuviline-õppur? Või kas 'kas' on õige küsimus? Eile ma olin vist segamini mõlemat, aga nagu me Kätliniga rääkisime, 'kultuurišokk' on nii suur, et ei leia veel täpselt tasakaalu.

Mulle meeldis, et see oli üks neist kammeretendustest, veel kõvasti intiimsem kui kunagi nähtud "Kajakas". Mulle meeldis, et vaheajas me vaatasime kõik õiged raamatud üle (ma avastan praegu teadmisrõõmu ja mis siis, et poolgi sellest, mille teadmine mind kilkama paneb pole sugugi nii suur asi - haruldane või uhke - mulle meeldib see äratundmine). Mulle meeldis Tiit Sukk, sest ta mängis tõesti hästi ja tema puhul ei tekkinud mul (lühike periood alguses - need on alati rasked - välja arvatud) küsimusi. Mulle meeldis teine vaatus. See hõljus ja voolas, nagu siis kui laulad täitsa lahtise häälega ja tekib resonants. See tundus spontaane ja veidike lambist ja seal oli õigeid, täpseid kuigi mitteametlikke sõnu. Kui esimene vaatus oli näidend, siis teine oli tegevus.

Oh, kui segamini võivad olla suhted, veel rohkem motiivid ja olud ja probleemid. Nõnda ju pole nagu keegi süüdi, igal juhul mitte rohkem kui teised. Kõikse segadus ja keerukus meenutab mulle ühte neist veidratest tunde-mõtte kogumikest, mis ikka vahel peas ringi käivad ja olemuselt kuidagi "Klaaspärlimänguga" seostuvad. Kui võtta tükk valget riiet ja tilgutada sinna värvi, jookseb see laiali. Mõnel puhul ei jõua ta äärteni ning hajub läbipaistvaks ja olematuks enne, kui jõuab äärteni. Vahel aga jookseb see nii kiiresti laiali ja jõuab äärteni, nii et tundub, et riidest jääb puudu. Selline vastu seinu pressimise tunne. Igal juhul on see hea asi, kuigi kõlab 'pisut' veidralt-hullumeelselt. Jäin üleeile veidi hätta väljamõtlemisega, miks Ishiguro nii hea on, kui ma teda Kupile soovitasin. Nüüd koitis, et just selle tunde pärast.

Sellistes näidendites on minu arust 'kolmandat aplausi' hädasti vaja. Sest kuidas muidu edasi olla? Järsku hakata jälle rõõmsaks? Või siis täitsa kojuminekuni masenduda? Just selle kolmanda tagasikutsumise paiku hakkab näitlejatel lõpuks veidi naljakas ja kergem, võib naeratama hakata. Nii mulle igal juhul näis. Sellega on üldse nii, et nad küll kirjutavad raamatutes sellest, kui tähtis on näitleja ja publiku koostöö ja kommunikatsioon, kuid eriti tihti ma seda küll tundnud pole. Aga seekord võiksin ettevaatlikult öelda, et ehk ma saan nüüd aru.

Üldse on pikad etendused head. Võib-olla on hea isegi see, kui mõni hetk tundub, et asi venib. Sellega on nagu "Tõe ja õiguse" ja veel mõne raamatuga - vaevab küll kõvasti, kuid pärast rasket rabamist on veidralt hea olla. Pikad etendused, igal juhul, tekitavad tunde, et on midagi koos läbi tehtud, kuhugi jõutud. Ehk oli sel korral 'süüdi' ka hoopis eriline olustik, see maja või paik.

Ma läheksin uuesti teatrisse. Ma läheksin "Pikk päevatee kaob öösse" uuesti vaatama. Võib-olla võiks lõpu poole pimedam olla.

Millegi pärast turgatas mulle vihmaseid põlde vaadates pähe, et teater on hea, sest ta võib meeldida ja samas vahel mitte. Et polegi mõtet ju alati seda nii jubehästi 'mõista', kuigi üritada ikka võib. Mõte pole küll originaalne, aga ta jõudis lõpuks kohale. Lõpuks või siis korraks, täpselt veel ei tea. Ma vist mõtlesin sellesama "Kajaka" peale, sest ta oli jäänud hinge kriipima sellega, et peaks ju nagu jubesügav-võimas-super-NO99 olema, aga oodatud reakstiooni ei tekitanud. Ma ei räägi siin isegi kvaliteedist ja kunstitasemest. See oli pigem lihtne mõte, et teatriga on veidi nagu loteriiga ja ma vahel dramatiseerin üle - et keegi tõesti ei saa mind milleski süüdistada või mult midagi nõuda.

***

Ma olen taksidermist ehk topisetegija. Tahaksin igast tundest või kogemusest teha mingi püsiva vormi, mida saab riiulisse panna või ehk seinale riputada. Kahjuks käib sellise marineerimistööga kaasas kõige elusa väljasonkimine ja liiva, klaassilmade ning haisva juraga jändamine. Sest ma tõesti mõtlesin: "Nii, mis ma nüüd selle teatrielamusega ette võtan."

Aga see pole vist ravitav?

Read and post comments | Send to a friend

Vajuda Lolluse Unustusse?

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Tue, 24 Jun 2008 16:01:22 +0300

Elu näib järsku olevat kuhugi haihtunud. Vähemalt seda ju nagu näitaks minu blogimissagedus. Tegelikult on küll igasuguseid asju toimunud. Sünnipäevad peetud, kool lõpetatud, tõenäosus trotsitud, jälle. Nii et polnud tegelikult põhjust eriti vinguda, kuni mulle tasapisi mingid asjad hakkasid pärale jõudma ja tegutsemismaraton järsku otsa sai.

Näiteks traditsiooniliseks seda jaanipäeva ma nimetada ei saaks. Ja mitte ainult selle pärast, et korraks ka päike paistis.

Mis edasi saab? Müsitka. Ma ei suuda välja mõelda isagi seda, mis ma kodus teen ja ette võtan.

Read and post comments | Send to a friend

Viva La Vida

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Wed, 04 Jun 2008 22:32:25 +0300

Tuiskan läbi kunstiajaloo. See inspirireerib reisima. Tahaks ju näha neidsamuseid hiiglaslikke kreeka samdaid ja Rooma Pantheoni, bütsantslikke mosaiike, hullumeelseid gooti katedrale Prantsusmaal ja Inglismaal (nad on vist hetkel mu lemmikud). Ja siis veel prantsuse losse (prantslased olid veidi veidrad, muidugi, sest et rahulikul, tasakaalukal renessansil paistsid silma hullumeelsete katustega ja hoogsal barokiajal eelistasid korrapäraseid, sümmeetrilisi paleesid...). Ja Itaaliat ja veel Inglismaad ja iga suuremat kusntimuuseumi.

Mul on eriti kahju, et ma nõnda kiirustama pean. Tahaks iga ajastu juures peatuda, seda imetleda ja uurida neljast erinevast raamatus ning internetist pealekauba.

Nüüd klassitsismi juures tärkas mus jälle suur 'Uhkuse ja eelarvamuste' vaimustus - tuletasin meelde filmimuusikat ja valgete kujudega galeriid, sest õpikus oli skulptuurist juttu, oli maal tolleaegsest neiust (Ingres on minu arust eriti ilus nimi, pealekauba kõlab hoopis teistmoodi, kui välja näeb), oli ampiirirõivaid. Kümmekond minutit enne seda tahtsin aga hoopis lugeda midagi väljakutsuvat, nii ohtlike-suhetelikku, sest siis oli parajasti rokokkoo. Ja mis siis, et ma pole üldse kindel, kas need kaks tegelikult kokku kuuluvad...

Üks Coldplay kolmest uuest laulust, mille ärakuulamisega järjekindlalt tegelen, sobib pealegi siia täiesti perfektselt. Mulle meeldib see nende uus album, nii palju kui ma kuulnud-näinud olen. Revolutsioon, ikkagi, aga selline mõnusalt pehme-mannavahune.

Read and post comments | Send to a friend

Virrvarr

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Sat, 31 May 2008 18:29:48 +0300

Tõesti, tõesti hea oli jälle näha oma harjumuspäraseid veidraid unenägusid, mitte midagi ajaloovihikust. Tundub, et üks läbivaid jooni on füüsikaliste seaduste eiramine, nendest kergelt ja elegantselt mööda vaatamine - st hõljumine, õhus tantsimine, hiiglasuurtest tühimikest kergusega üle hüppamine... Ja siis mõned motiivid jäävadki korduma ja juhtub, et ei tea kindlalt, mis on päriselt, mis mitte.

Ma ei ole terve päeva midagi kasulikku teinud, kui üks peatükk eelajaloolistest kunstnikest välja arvata. Tegelikult pole kõik üldsegi läbi, ühe eksami kõrval on veel mingi tobe hulk pisikesi tegevusi, mis kuhjudes ikkagi närve söövad. Aga ehk hakkab nüüd jälle elu tagasi tulema. Esimesed suvemasenduse nähud hakkavad kaa ilmuma, sest suvi on mandumine.

Ma armastan häid raamatuid nii väga, aga olen neid, kui nüüd aus olla, siiski liiga vähe lugenud.

Read and post comments | Send to a friend

Palat Nr. 6

nobody@vox.com(Mary-Ann) — Mon, 26 May 2008 21:15:39 +0300

Järsku tuli eikusagilt paanika. Võttis rinnalihastest kinna ja hakkas väänama. Asus surkima kõhus ja torkima diafragmat. Pigistas kopsudest õhku vähemaks.

Ma loodan, et ta teab, mis ta teeb.

Read and post comments | Send to a friend