Posts (page 2)

Pealkiri on täitsa juhuslik, tuli lihtsalt meelde, sest tegelik maal selle taga pidavat olema punane ruut. Kunst on hetkel teema niikuinii.

Plaanisin just ise kirjutada juhustest, aga Kätlin jõudis ette. Olgu - mitte väga 'aga'. Tal tuli asjade kokkuvõtmine lihtsalt väga hästi välja. Tahan nüüd ta teooriat kuulda. Üldse on viimastel päevadel meil eriti põnevad jutud. Ma armastan rääkimist. Ja jalutamist ja kõike seda, mis nii väga tänapäevasesse eduühiskonda ei sobi.

Oh jah, juhuslikud kohtumised! Kui ma kunagi lähen elama suurlinna, hakkan neid väga igatsema. Siin väikses Eestis on palju kergem uskuda saatusesse.

Kätlin on nüüd kah vana!

Vahepeal on siin igasugust toimunud: sääsed on mind hammustanud, päris tähistaevas nähtud, veidi õpitud. Aga tõeliselt vääriks jäädvustamist eilne päev, sest see oli veel üks nendest kordadest, kus asjad klappisid. Päike paistis ja meri oli sinine. Tuul oli küll külm, aga pakkus meile hea vabanduse, miks ühe punkri taga liival ringis istuda ja tunda korralikku rõõmu enam-vähem kõigest. Nii mulle igal juhul tundus.

Minu arust on asi lihtsuses ja võrdsuses ja ühtsuses. Sinna kuhugi Augu ja liivaranna vahele jäi palju ringijooksmist, värsket õhku, juttu, naeru ja naeratamist. Õigel hetkel võtab see viimane kõige paremini kokku, kuidas asjad sujuvad, ja kinnitab kõige rohkem koos olemist ja tegemist. Ma ei oska kah seda muudmoodi väljendada, kui naeratamisega, kuigi tahaks võib-olla midagi öelda, rohkemgi veel aga lihtsalt kõiki kallistada.

Eks oskab Kätlin ise sellest kõige paremini rääkida.

PS! Jah, ma tunnen end küll süüdi abstraktsionismis. Kergemeelselt jään lootma oma mälule ja see on juba ammu veidi ekslik.

Kõikse kudumine innustab käsitööle, pean ütlema. Hetkel vaimustab mind suvise kampsunikudumisklubi idee, see on tõesti hea. Kudumine ja sotsiaalne olemine käivad veidral kombel eriti hästi käsikäes - ühest küljest ei lähe liiga palju ajutegevust silmustesse ja nende vaheldumisse (see hoiab ära kruvide logisema hakkamise), teisest küljest aga on jutt hoopis mõttekam ja tasakakaalukam. Hea sümbioos.

Täna võimendus käsitöövaimustus veelgi, sest käisime Katariina käigu töökodasid vaatamas. Mõtlesin, et küll on mõnus istuda oma poekeses, nokitseda mingi Uue Asja kallal, olla oma ala spetsialist. Seal oli üldse palju sellest tundest või kõlast-maitsest-toonist-mõttekogumist-sümbolist-klaaspärlist, mis mind viimasel ajal eriti paelunud on, kui mõtlen tulevikule ja tööle. Seal oli näiteks üks kübaratöökoda, mis jäi kuidagi eriti silma, sest ta oli midagi ainulaadset ja ebastandardset, ta taaselustas vahepeal kadunud traditsiooni (kahekümnendate kübarad!), ta oli leidlik ja omanäoline, veel üks avastamisel Ameerika.

Jah, praegu ma isegi ei oska öelda, kelleks ma siis lõpuks õppima lähen. Palju kindlamalt tean, et tahaks õppida looma täitsa uusi asju, 'uusi lahendusi' nagu ütleks paradoksaalselt selle kõigega vastuolus olev kõnepruuk või keskkond või misiganes. Leiutada, jah, tahaks! Näen nüüd karjääriloomist täitsa uues valguses, nüüd see mõte töötab, sest enne ta oli ju lihtsalt ühes rajas edasi jooksmine. Kui tore, et selles on nii palju mängulist - see meeldib mulle ka.

Nüüd kus ma selliseid nähtusi otsin, näen neid aina rohkem ja rohkem. Innocent, The Forest, Raeapteek, see, mida Margo teeb, meie uued valikained (meie kool üldse!), üks kohvik Berliinis, Prantsusmaal indigosinise tegemine. Neid oli veel. Ahjaa, roheline sisekujundaja kah, ja rahvatekstiili eriala ja see, mida Kätlin võib-olla hakkab tegema.

Rääkidest Medici efektist, on minu arvates ikka ilmatu tore, kui minnakse õppima ühte ala, aga töötatakse hoopis teisel. Risteed, jajah.

Hetkel on aga põhiline mitte lasta sel kõigel ära hõljuda ja pleekida. Ja kui aus olla, siis ka lõpuks hakata ajalooks õppima.

Ma olen ikka parajalt uhke oma teekannusoojendaja üle. Temaga on igasuguseid kriise läbitud - seda, et ta on liiga väike, et raske on juppide ääri ühildada, et lollusest ei tule pähe kohe õigesti teha, et äär on kole, et selga ei mahu... Nüüd on kõik hästi, vaatamata sellele, et ta veidi kentsakas vahel välja näeb ja ilmselgelt kodukootud (mulle meeldivad kolm juhuslikku pahupidist silmust väikse lainena kuskil tema küljes - aga neid peab otsima!). Selgus isegi, et teekannul on sisseehitatud sõel. Koostöö.

Jah, selliste probleemide lahendamine mulle meeldib.

Ja siis üks laul on mind vastupandamatult kummitanud kogu päeva...

Eile oli huvitav, igapäevast sürrealismi täis päev, vist täpselt selline nagu mulle meeldib. Tegus, ühesõnaga. Algas inglise keele suulise eksamiga, sealt edasi tuli ajaloo konsultatsioon, koristamine vol. 1 - st normaalne osa, kus me korjasime korke ja kommipabereid ja mingil hetkel isegi ühe väiksemat sorti autokummi - ja siis vol. 2, kus me Birgitiga Tegime Ära. See tähendab, et me üritasime välja kaevata ja üles saada liiva ja kive täis hiiglaslikku traktorikummi, sest Priit ütles, et see on lootusetu. Mingil hetkel meiega liitunud Robinist ja Tõnisest oli muidugi päris palju abi ja selle aja paiku hakkas ka kõvasti vihma sadama. Sellegipoolest - väärtuslik õppetund füüsikas ja mehhanikas ja kividest konstrueerimises. Ja väga-väga lõbus pealekauba. Kes ütles, et kvaliteetaeg on loomaaias jäätist söömas käimine...

Helena, muide, tuli koos söögiga meid päästma. Koolis selgus, et teekannu ja teekannusoojendajat on vaja tänaseks. See muutis mu varasemad unistused koju valutavaid liikmeid puhkama minemisest võimatuks. Nagu poleks veel piisavalt trenni tehtud, praktiseerisin kiirkõndi Toompuiesteelt Stockmanini ja sealt trollipeatusesse tagasi.

Nüüd, lisaks jalgade ja käte lihastele, valutavad mul ka näpud, sest nendesse on kulunud vardavaod. Teekannusoojendaja tuli liiga väike, kudumisest on täitsa villand  ja seda kõike polnudki tänaseks vaja. Aga pole hullu.

Homme on Kirjand. Mm... Päris tore, kuigi pean nentima, et olin veidi kindlam endas enne, kui avastasin, et mu proovikirjandis võis tegelikult olla rohkem vigu kui ära märgitud.

Vanade blogipostituste lugemine on tõeliselt põnev, kuigi ma unustan vahepeal, et minu algne eesmärk on ka mingeid märkmeid teha, et oleks homme ikka mõni isiklik näide varnast võtta. Põhiline märkus hetkel näib hoopis olevat tõdemus, et vanasti oli kõik palju paremini, kirjafrondil. Nüüd näib mulle olevat külge jäänud vastik komme jätta asju välja ja loopida katkendlikke lauseid, nii et toimuvast saavad aru vaid asjassepühendatud ja isegi mitte mina pikema aja möödudes.

Tegelikult tahaks olla hoopis õues, eriti kui oleks võimalik korraldada, et ei puhuks tuulte. Vaatab, äkki ma varsti enam ei viitsi arhiivides sobrada.

Pühapäeval ärkasin ma kell 19. Jätame selle numbri nüüd korraks meelde.

Selline kellaaeg muuseas selle pärast, et me Kupi pool eriti ei maganud, kaks päeva järjest. Hoopis tegime kummikarude sünkroonloopimist teineteise suhu (nüüd on vähemal Kupil mõned sõjaks varuks kaugetes nurkades). Või miksisime veidrat muusikat, või rääkisime, olles otsustanud juba ammu magama minna. No missa teed ära? 'Muu hulgas' vaatasime ära Donnie Darko ja mingi jupi "Intervjuud vampiiriga", uuesti Sweeney Toddi, Death at a Funerali ja... impressionistidefilmi. Eile vaatasin Bang Bang You're Deadi lõpuni, nii et kinematograafiliselt viljakas aeg. Aga nende filmidega oli igavesti põnev lugu. Näiteks 'see härjapõlvlasega film' jooksis mulle vastu Mr Darcy'ga ja siis kui me Kupiga otsustasime kahe paiku niisama klõpsida, avastasime Mr. Thorntoni filmist, mida mitte kuskilt kuidagi ei saa.

Ega üllatused seal ei lõppe. Sest näiteks eile avastasin ma, et olen üheksateistaastane. Apparently. Kätlin võin tunnistada, et ma olin mõneti šokeeritud. Ja siis täna kui me Kupiga mata tunnis arvutiklassis ebakorralikud olime ja 'niisama surfasime', näitasin talle oma last.fm lehel seda üheksateistkümmet. Ta vaatas sellele rahulikult otsa ja ütles siis hästi muuseaslikult (vaat, mis juhtub, kui üritada asendada sõna casually), et seda annab ju sätetest muuta. Ma ei saanud eriti aru, mis mõttes. Kätlin sai aru, et Kupi tahab, et ma oma vanust võltsiks. Eks ta vist loogiliselt nii ka kõlas. Aga tundub, et ma pole ainuke üllatuja selle mõttes.

Igal juhul on diivaninädalavahetused (üritan parandada stiili...) tõesti toredad. Varahommikul viie paiku laulsid linnud nii valjusti, et ma imestasin, miks seda siristamist Donnie Darkosse vaja oli.

Kirjandiit, tegelikult, nagu me tegime kindlaks... no näiteks Kätlini ja Kupiga, oleks mu esimene pakkumine. Aga see ei kõla üldse nii ilusti. Reedel oli proovikirjand. See tähendab, et nüüdseks on proovikirjand ära olnud. Mõttepaus. Kirjandini on vaevalt kolm nädalatki. Ma ei suuda otsustada, kas see, et ma ei muretse üleliia on midagi positiivset või midagi debiilset (seniilset? infantiilset?). Ma ei ole kindel, kas ma ei muretse üleliia. Piirid on täitsa ära kadunud ja sõnad muutuvad aina tihedamini mustadeks tindikrõnksudeks, juhised tarkades vihikutes, konspektides, õpetajate suudes taanduvad ühele paanilisele: "What?! What does this mean??!" Ma tean! ma hakkan ennast pärast seda kõike Black Booksiga ravima.

Väikestest rõõmudest, mis kogu selle summa sees on päris suured, näiteks mu esimene päris oma säästulamp, hommikused jalgsi kooliminekud, tasuta smuutid, mida nüüd nii tihti saab. Suur rõõm veel koolist, Meedist. Tema saab küll kõigest aru.

Avastuste rubriik. Ma lugesin "Väikese printsi" peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Esiteks, tasub avastada seda teost jälle otsast peale, olles näinud The Fountainit (mina kuulasin, nagu võib vabalt ennustada, lisaks ka muusikat). Kas või baobabide pärast, või roosi või kollase mao. Teiseks, tasub seda avastada pärast The Mysterious Flame of Queen Loana (ja "Roosi nime" kah) lugemist. Veel üks roos, nimelt.

Ja Peter Brook "Tühja ruumiga", kuigi vaieldamatult proff, möödapääsmatu, paeluv jne ei aita hetkel kaasa, sest mul oleks just nii väga vaja selgust. Muuseas, kas või ajaloo hüvanguks, peab ära märkima arvud 420 ja 21:1 ning survepesuauto. Ja Hädavajalikud. Peaasi, et õiged inimesed sellest aru saavad.

Praegu pean suure veendumusega tunnistama, et The Fountaini soundtrack on parim filmimuusika, mida siiamaani üldse kuulnud olen. Tahaks nagu öelda, et vastab täpselt minu maitsele, kuid tegelikult on vist asi niipidi, et The Fountain OSTi kuulates defineeringi, mis see minu maitse on. Ja milline perfektne plaat tuleb, kui sinna panna lisaks eelnimetatule veel sama autori Requiem for a Dreami lood ja Pärdi "Für Alina"!

Mõte, mida meelde jätta: kui pagana palju saab ära teha klaveri, tšello ja viiuliga. Äärmisel juhul võib lisada veel mõne vahepealse keelpilli.

Tundub, et ma unustasin ballinädala ja seda ümbritsevate päevade virvarris ära ühe eriti hea hetke. Tegu oli vist neljapäevaga, sest siis toimusid eriti suured ja tähtsad katsetused ja rahvast oli eriti palju ning õhus oli pidulikkust. Just-just. Nii juhtuski, et ühel hetkel jooksime me suurema summaga läbi kooli, raamatukogualusesse trepikäiku, sealt üles, üles ukse juurde, mis muidu on alati kinni. Selgus, et sealt saab katusele.

Galeriipealselt alla, põhikohta, ma ronida ei saanud (kingad ja muu selline), aga võib-olla oleksin vastasel juhul järgnevast ilma jäänud. Kätlini mp3-mängijast tuli järsku Death is the Road to Awe, taevas oli sügavsinine, nägi kaugele ümberringi. Madalamal muutsid päiksejäljed laotuse ploomikarva lillaks ja veidi roosakaks ja morsipunaseks. Oli näha tähti, ehk oli kusagil isegi kuu. Ma vist otsisin Põhjanaela, tema leidmine on alati eriti raske. Taevas oleks nagu olnud elavam kui muidu, mitte nii taustakangalik ja männid joonistasin oma sügavrohelisega sinna mustreid. Ma ei tea, kes selle korraldas, et nähtu-kuuldu nõnda kokku kõlas. Kõrgel ja avaras oli nii hea olla.

Nagu ikka hommikuti, ei tasu minult meisterlikku sõnastust oodata.

Muuseas, veidi raske on kirjutada, kui püüad koguaeg ennetada vastuargumente.

Ausalt öeldes löövad mingid kauged häirekellad minus viimasel ajal päris tihti, tekitades summutatud paanikat. On ju täitsa loomulik, et kui pole kuud aegagi jäänud kooli lõpuni - ja palju sealt siis veel jäänud on? - siis küsivad inimesed küsimusi. Et kas tean, kuhu ja kuidas ja kelleks. Ja veel, et millal siis, kui mitte praegu. Tõsi, vastutustunnet, töökust, täiskasvanulikkust mul pole (üks suur hiljaksjäämine ja edasilükkamine on ju suurem osa mu koolielustki olnud). Aga teisest küljest mõtlen trotslikult seda oma mõtet rongi peale jooksmisest ja kui võrdväärselt hirmutav see suures perspektiivis on. Võib-olla aastavahetuse paiku toimunud vestlus, mis siis ehmatas pigem, on nüüd väikeseks lohutuseks.

Sest. Kui naljakas, tegelikult, on kogu see hariduspõli. 12 aastat (lasteaeda ei loe ja mul seda õnneks eriti polnudki) rööpaid ja rahulikku kindlas sihis edasitormamist. Hästi tuttav ja tüüpiline metafoor. Olgu pealegi. Aga nüüd siis on see läbi ja nüüd siis näib kogu maailm (ehk tegelikult üldse mitte kogu, aga kõik see, mis minu ümber on ja kokku puutub ja ongi seega kogu tajutav reaalsus... ff, homme filosoofias...!) minult nõudvat, et veel enne kui vana rongi pealt maha saan, oleksin juba uue kindlalt sihikule võtnud, pileti ostnud ja kohvrid pakkinud, ükskõik kas ma siis teangi, kuhu ta viib ja kas mulle see koht üldse meeldib. Kui nõnda mõtlen, tekib alati veider võõristus-imestustunne - et kuidas siis nii?

Vahepalaks: üldse on rongidel hästi läinud. Pole teised nii iidsed ega enam austatudki leiutised, aga vot mõtte- ja kujundiloos on endale sellise nime teinud! Kas juba seal kuskil Seneca kirjades polnud mitte rongimotiivi? Igal juhul sobiks siia üks Darjeeling Limited.

Edasi mõtlen, et küll neil vanasti oli kõik ikka palju lihtsam. 'Neil' tähendab üldiselt rikkaid meessoost aadlikke, no näiteks Inglismaal, kui täitsa suvaliselt pakkuda. Nii et hästi lai haare, mu nostalgial. Igal juhul ei rippund neil kirvest kaela kohal ja kõige suuremate õnneseente aegu polnud ronge veel leiutatudki (haa! ei olnud kirvest?! polnud ronge?! mis jutt see on! argument kukub kokku ja integraalid hajuvad!). Neil oli näiteks Grand Tour. Kui vedas sai ikka paar-kolm prohmakat teha, vaadata lordist issile kutsusilmadega otsa (õnneks oli ju mängus perekonna au) ja alustada täitsa uuest kuldsete äärtega lehest. Oli aega mõtelda, ma arvan. Sest kes siis ikka tänapäeval ennast koolis leiab? Ja öeldakse, et progress, üldine heaolu tõus, majandusnäitajad, sanitaartingimused. Aga just selles meie keskklassis käib igamehe järel piitsaga tegelane, kellele veel takkapeale LUUSER on otsaette kirjutatud.

Aga tegelikult on viga minus ja mu üldises võimetuses mõelda ilma selleks aastaid vabaks võtmata. Ja kõik on korras kohe ülikooli edasi minemisega ja ma ei teinud kedagi maha ja enamus suudab lihtsalt minust mitu korda suuremas mahus liigutada nii mõtteid kui tahet.

***

Täna nägin jälle ühte nendest unenägudest. Kas ma kirjutan neist koguaeg? Tegelikult vist mitte, sest vaatasin just tagasi läbi oma postituste ja polnud seda teemat sugugi nii palju. Aga unenäod evolutsioneerivad. Arenevad on küll ilusam sõna, aga ei anna edasi seda, et nad näivad reaalselt kohanduvat ning koostööd tegevat. Kuhugi Iisraeli vahele, veel päris jaanuari alguses, juhtus üks arutlus unenägudest. See on praegu väga teemasse, aga sinna ma alles jõuan. Selle tänasega on üldse nii, et ta on mitmeti tähtis. Esiteks, seal oli tegu kellegagi, keda ma ei tundnud, mis on iseenesest hea märk. Teiseks, ma vist jõuan tasapisi arusaamale, et pole suuremat sorti vahet emotsioonil, mida koged unenäos, ja emotsioonil, mis on 'päriselt'. Miks peaks? Ratsionaalselt, jah, ei jäta uned sama jälge kui sündmused, aga kuna magades tundub kõik sama reaalne kui ärkvel, siis ei saa ju tunne kuidagi nõrgem olla. Nii et tegelikult ei tohikski põdeda selle 'miks see ainult uni oli' asja pärast; vahest ainult 'miks ma lõpuni ei näinud' on tõesti nördimapanev.

Erinevus tuleb sisse, järeldan ma tänase päeva põhjal, meelde tuletamises, recall'imises. Mida rohkem, ma täna tolle tunde peale mõtlesin või seda 'tagasi kutsusin', seda ähmasemaks ta muutus: kulus ära. Sellepärast on mul kohutav kiusatus seostada meeldetuletamist mõistusega (kui igati geniaalne ja uudne! oh issand...): kui tavaliselt seondub emotsiooniga ikka kindel sündmus inimese mälus, mis jätab faktilise jälje ja aju saab sealt tuge ja tõestust otsida, siis unenäosündmused toimuvat ju alateadvuses. Nii et pole ime, et meenutamine muutub aina keerulisemaks, sest see pagana alateadvus ei tee meelsasti koostööd ja emotsionaalne mälu pidavat veidi lohakas olema, meenub mulle praegu, sest nii on mugav ja ilus.

Ma jõudsin sinna, lõpuks, et need tunded on täitsa hindamatud. Sest mulle näib, et nüüdsest, tänasest ma võiks ehk teada, mis on mis ja kuidas ühte teisest eristada, sest olen seda juba tundnud. Oh kuidas ma loodan, et see toimibki nii, sest nõnda võiks ju palju vigu ära hoida. Alles nüüd, tegelikult, arutlen, et mis küll sest kasu on ja kuidas pärast hüved tulevad: hommikul oli lihtsalt kirjeldamatu olla. Nagu olekski päriselt.

Kolmandaks on kaa. Veel üks filosoofiline, või pigem eluline õppetund, küll veidi selgemal kujul. Lisaks kõigile neile hoomamatuile ja üpris raskesti säilitatavale ning edasiantavatele tunnetele aga võib, selgub nüüd, unenägudest ka ratsionaalselt õppida. See jõudis mulle juba mingil hetkel unenäo sees kohale. Moraal seisnes üldiselt tõdemuses, et vahel on hea end kallitest inimestest kaugemale mõelda ja saada aru, et nad on võõrad ja neil on piirid. Siis oled veel lähemal ja tead, et ei kujuta neid oma peas ette. Ja sellest voolavad igasugused head asjad välja.

Seal oli juttu armastusest.

***

Kas on mingi kirjandus-kunsti-muusika žanr või vorm, mis koosneb kahest, täitsa sidumata osast?