Segamõttetus
Vastanditest võiks pikalt mõelda. Vahel on õige nii üks kui teine, vahel ei kumbki neist. Ja kuldne kesktee ei ole kaa hea. Õnneks on olemas süntees, see miski kolmas - kõrgem, parem ja ühendav. Kas ma lugesin seda Ecost?
Aga teatris tuleb igal juhul sagedamini käia. Kas või selleks, et jõuda selgusele oma rollis - kas olla kaasakistav, tõuka-tõmba vaataja, või kriitik-asjahuviline-õppur? Või kas 'kas' on õige küsimus? Eile ma olin vist segamini mõlemat, aga nagu me Kätliniga rääkisime, 'kultuurišokk' on nii suur, et ei leia veel täpselt tasakaalu.
Mulle meeldis, et see oli üks neist kammeretendustest, veel kõvasti intiimsem kui kunagi nähtud "Kajakas". Mulle meeldis, et vaheajas me vaatasime kõik õiged raamatud üle (ma avastan praegu teadmisrõõmu ja mis siis, et poolgi sellest, mille teadmine mind kilkama paneb pole sugugi nii suur asi - haruldane või uhke - mulle meeldib see äratundmine). Mulle meeldis Tiit Sukk, sest ta mängis tõesti hästi ja tema puhul ei tekkinud mul (lühike periood alguses - need on alati rasked - välja arvatud) küsimusi. Mulle meeldis teine vaatus. See hõljus ja voolas, nagu siis kui laulad täitsa lahtise häälega ja tekib resonants. See tundus spontaane ja veidike lambist ja seal oli õigeid, täpseid kuigi mitteametlikke sõnu. Kui esimene vaatus oli näidend, siis teine oli tegevus.
Oh, kui segamini võivad olla suhted, veel rohkem motiivid ja olud ja probleemid. Nõnda ju pole nagu keegi süüdi, igal juhul mitte rohkem kui teised. Kõikse segadus ja keerukus meenutab mulle ühte neist veidratest tunde-mõtte kogumikest, mis ikka vahel peas ringi käivad ja olemuselt kuidagi "Klaaspärlimänguga" seostuvad. Kui võtta tükk valget riiet ja tilgutada sinna värvi, jookseb see laiali. Mõnel puhul ei jõua ta äärteni ning hajub läbipaistvaks ja olematuks enne, kui jõuab äärteni. Vahel aga jookseb see nii kiiresti laiali ja jõuab äärteni, nii et tundub, et riidest jääb puudu. Selline vastu seinu pressimise tunne. Igal juhul on see hea asi, kuigi kõlab 'pisut' veidralt-hullumeelselt. Jäin üleeile veidi hätta väljamõtlemisega, miks Ishiguro nii hea on, kui ma teda Kupile soovitasin. Nüüd koitis, et just selle tunde pärast.
Sellistes näidendites on minu arust 'kolmandat aplausi' hädasti vaja. Sest kuidas muidu edasi olla? Järsku hakata jälle rõõmsaks? Või siis täitsa kojuminekuni masenduda? Just selle kolmanda tagasikutsumise paiku hakkab näitlejatel lõpuks veidi naljakas ja kergem, võib naeratama hakata. Nii mulle igal juhul näis. Sellega on üldse nii, et nad küll kirjutavad raamatutes sellest, kui tähtis on näitleja ja publiku koostöö ja kommunikatsioon, kuid eriti tihti ma seda küll tundnud pole. Aga seekord võiksin ettevaatlikult öelda, et ehk ma saan nüüd aru.
Üldse on pikad etendused head. Võib-olla on hea isegi see, kui mõni hetk tundub, et asi venib. Sellega on nagu "Tõe ja õiguse" ja veel mõne raamatuga - vaevab küll kõvasti, kuid pärast rasket rabamist on veidralt hea olla. Pikad etendused, igal juhul, tekitavad tunde, et on midagi koos läbi tehtud, kuhugi jõutud. Ehk oli sel korral 'süüdi' ka hoopis eriline olustik, see maja või paik.
Ma läheksin uuesti teatrisse. Ma läheksin "Pikk päevatee kaob öösse" uuesti vaatama. Võib-olla võiks lõpu poole pimedam olla.
Millegi pärast turgatas mulle vihmaseid põlde vaadates pähe, et teater on hea, sest ta võib meeldida ja samas vahel mitte. Et polegi mõtet ju alati seda nii jubehästi 'mõista', kuigi üritada ikka võib. Mõte pole küll originaalne, aga ta jõudis lõpuks kohale. Lõpuks või siis korraks, täpselt veel ei tea. Ma vist mõtlesin sellesama "Kajaka" peale, sest ta oli jäänud hinge kriipima sellega, et peaks ju nagu jubesügav-võimas-super-NO99 olema, aga oodatud reakstiooni ei tekitanud. Ma ei räägi siin isegi kvaliteedist ja kunstitasemest. See oli pigem lihtne mõte, et teatriga on veidi nagu loteriiga ja ma vahel dramatiseerin üle - et keegi tõesti ei saa mind milleski süüdistada või mult midagi nõuda.
***
Ma olen taksidermist ehk topisetegija. Tahaksin igast tundest või kogemusest teha mingi püsiva vormi, mida saab riiulisse panna või ehk seinale riputada. Kahjuks käib sellise marineerimistööga kaasas kõige elusa väljasonkimine ja liiva, klaassilmade ning haisva juraga jändamine. Sest ma tõesti mõtlesin: "Nii, mis ma nüüd selle teatrielamusega ette võtan."
Aga see pole vist ravitav?
