Koidikud On Siin Vaiksed
Kätlin on nüüd kah vana!
Vahepeal on siin igasugust toimunud: sääsed on mind hammustanud, päris tähistaevas nähtud, veidi õpitud. Aga tõeliselt vääriks jäädvustamist eilne päev, sest see oli veel üks nendest kordadest, kus asjad klappisid. Päike paistis ja meri oli sinine. Tuul oli küll külm, aga pakkus meile hea vabanduse, miks ühe punkri taga liival ringis istuda ja tunda korralikku rõõmu enam-vähem kõigest. Nii mulle igal juhul tundus.
Minu arust on asi lihtsuses ja võrdsuses ja ühtsuses. Sinna kuhugi Augu ja liivaranna vahele jäi palju ringijooksmist, värsket õhku, juttu, naeru ja naeratamist. Õigel hetkel võtab see viimane kõige paremini kokku, kuidas asjad sujuvad, ja kinnitab kõige rohkem koos olemist ja tegemist. Ma ei oska kah seda muudmoodi väljendada, kui naeratamisega, kuigi tahaks võib-olla midagi öelda, rohkemgi veel aga lihtsalt kõiki kallistada.
Eks oskab Kätlin ise sellest kõige paremini rääkida.
PS! Jah, ma tunnen end küll süüdi abstraktsionismis. Kergemeelselt jään lootma oma mälule ja see on juba ammu veidi ekslik.
