Mis ma teen oma peaagu metsistunud mõtetega, mida ei ole võimalik kuidagi õigesti kirja saada?
Tartu on täesti hämmastavalt värviline praegu. mitte et ma ei oleks seda juba varem maininud, kuid ma ei väsi seda siiski kordamast. ma ei jaksa nii palju ära imetleda, kui on materjali selleks. mul on kuri plaan minna homme pikaks, pikaks jalutuskäiguks ja kaardilt paariks tunniks kaduda. Tähtvere kõlab väga kustuvalt minu praeguseid meeleolusid ja mmm... distractioneid arvestades.
mul ei ole niisama writer's block vaid blogi writer's block. masendav.
niisiis, käisin Kuningveres. hea oli. ilus ilm, enam-vähem soe, selline mõnus soe. ja sügis näitas oma kadestamisväärset ilu jälle. aga miskipärast meenutas see kõik mulle möödunud aegu. tähendab, ma olen viimasel ajal nagunii vanade asjade üle hirmuäratavalt palju dwellinud. kuid nüüd ma mõtlesin, et teeks endale asjad veel keerulisemaks ja ma ise alustasin Katiga vestlust teemal "mäletad seda korda, kui me kõik koos....?". ja sealt edasi me meenutasime ja igatsesime mõlemad. oh, mis meist küll saanud on? aga nüüd muutub jutt seosetuks.
oli kunagi üks lõbus seltskond täiskasvanuid ja lapsi. täiskasvanud said omavahel äärmiselt hästi läbi, neil oli nii lõbus; ka lapsed said omavahel hästi läbi, neil oli nii lõbus, selles oli nii palju potestiaali. ja siis tulid aastad, elu ja vanus. muutused, vältimatud muutused. mulle ei meeldi muutused. see seltskond nagu on ikka veel, aga ei ole ka. ja lapsed... millest nad omavahel räägivad? nii harva saavad nad kokku.
ja jällegi tekib vastupandamatu tahe omada võimalusi ajas rändamiseks. kasvõi, et neid aegu jälle veel natuke nautida, sest mõinkord ainult mälestusest ei piisa.
kuidas kirjutada perfektset lugu inimloomusest, suhetest ja situatsioonidest nii, et see kõik oleks loomulik, reaalne ja kättesaadav? et see ei kõlaks jälle nagu kellegi tobe unistus sellest, kuidas asjad võiksid olla.
aga samas, et ta ei oleks ka masendav ja illustreeriks elu lootustandavamid külgi.
kuidas teha seda nii, et see ei oleks liiga lääge? et ta oleks samas ratsionaalne aga siiski südamlik. kuidas see võimalik on?
Ma olen umbes nädala nüüdseks mööda saatnud paksus Elbow-lugude udus. minu peas käib valimatult üks fraas teise järel, jääb sina natukeseks kordama ja siis teeb ruumi järgmisele.
ja ma arvan, et see on normaale, sest kui mul oleks veel mp3 mängija alles, siis ma nagunii kuulaks neid kogu aeg. ma kompenseerin, so to speak.
Tartus on Narva maantee ja jõe vahel park. päris jõe äärest läheb selles pargis kaarsilla poole üks allee. see on mulle viimasel ajal üheks lemmikutest saanud. ja täna sadas seal lehti nagu vihma. ühtlaselt ja kogu aeg lendles neid maa poole. võib-olla on asi selles, et Tartu on lihtsalt rohelisem, aga siin on sügist rohkem märgata kui Tallinnas. ma olen oma loengusse ja loengust koju jalutuskäike väga armastama hakanud. tänu sellele.
aa, ja ma siis tutvusin ka lõpuks oma kursusega. meiegi tutvumisõhtu oli keldris (ja ma olen ka märganud, et Tartus on tutvumisõhtute ja muude pidude jaoks mõeldud hämmastavalt palju erinevaid keldreid). meie oma oli väike, armas, ilus ja selles oli lava. mu kursus on tore. tüdrukud on kõik oma moodi väga huvitavad, erinevad ja me laulsime regilaule. aga ma ikka veel ei oska kuidagi filolooge mingi ühise iseloomustusega kokku võtta. ma ei oska neid kirjeldada.
mul on writer's block. kõik, mis ma kirjutan on tavalisest rohkem p**k. ma loodan, et see saab novembriks läbi. kuidas ma aga vahepeal hakkama saan?
ahh... ma ei oska oma mõtteid kirja panna.
need on kuidagi seotud möödunud nädala päikesepaiste, soojuse ja värvidega. ja pingetega, mis olid sõltumatud ilmast. ja vanade mälestustega, mida Tartu tahes-tahtmata mulle pidevalt meenutab. asjad üldiselt, millest oleks tervislikum mitte mõelda.
(välja arvatud ilus ilm. ilus ilm on alati inspireeriv. see aga on rangelt subjektiivne, milline täpselt see ilus ilm on)
aga minust on saanud jällegi järgmiseks kaheksaks kuuks päikest armastav loom.
ma tahan minna Kuningverre jalutama. või mere äärde.
ja ma igatsen tänaval kõndides muusikat taga.
Aga meil oli soolaleivapidu. (ainult natuke uhkustava tooniga öeldud)
Tore oli. hea oli kõiki koos näha jälle ja oma moodi värksendav olid need ikka samas vanas stiilis naljad ja... hmm... olekud. kuigi vahepeal tundus, et meid oli ikka väga palju selles väikeses korteris, aga meid on juba pikemat aega palju olnud.
mina, Kupi ja Mari vaaritasime hommikul külalisteke suupisteid ja üritasime igati korralikud pereniased olla. Helina aitas ka, kes saabus ootamatult varakult sellel ajal, kui me veel hommikust sõime kell pool üks laupäevasel päeval.
...ja see on müstline, kui raske on leida Tartu linnas hambatikke.
meie kaastundlikud sõbrad tõid meile palju küpsetisi ka, sest meil endal puudub ahi. ...eks me virisesime hästi palju ka teemal meil-ei-ole-ahju-ja-te-tooge-kõik-meile-küpsetisi (ja siilleib ning üks suur arbuus tulid ka ikka ära)
mmm... mis need märksõnad olid, mis me postitiele kirjutasime ja kappi peitsime? (tegelikult on üks postit siiamaani pliidi all kapiukse küljes) community, elegantsus, soolane jänes ja Raini ainult ühes suunas minema kippuvad naljad olid võrdlemisi aktuaalsed. no, umbes nii. ja palju, palju naeru. palju, palju, palju. mul oli kohati meie naabritest kahju.
ja Siiriuses sai natuke asfaldit ka kastmeseks tehtud. vähemalt jätsime endast märgi maha (sõna otseses mõttes)
muidugi sai pärast igasuguseid lubadusi antud järgmiste "pidude" suhtes.
no, kui mitte varem, siis paari nädala pärast oleme kõik Tallinnas tagasi RaM-is sdc-l. oh jah...
noh... ma arvan, et see oli piisavalt detailne.
PS kas see on normaalne, kui kell viis hommikult mingid mehed ukse taha soola küsima tulevad?
Esmaspäeval, kirjandusteoorias, ma jällegi mõtisklesid selle üle, miks ma filoloogiat õppima läksin, kui kirjandus on see, mis mind tegelikult paelub. ma mõtlesin täpselt neid samu mõtteid ka oma esimeses kirjandusteooria loengus, mis oli nädal tagasi. kõik need kaks korda (hämmastav hulk, eksole?), olen ma sellest lonegust lahkunud närviajava masenduse ja vaimustuse seguga.
...kui selle üle nüüd järele mõelda, siis see ei olegi nii keeruline kombinatisoon, sest ma olen masenduses selle pärast, et ma arvan, et õpin valet asja ning vaimustuses selle pärast, et järjekordselt olen kokku sattunud õppetaja, kes sobib minu agelase mõttevoolu ja väikese tähelepanuvõimega ideaalselt kokku.
kas kellelgi mulle tööd on pakkuda?
Nädala tsitaat: I like my music visualized - by Kupi (nad mõlemad Mariga on hetkel vaimustuses oma mäkkide iTunesi visualizeritest) ... (mis mõttes see selline lause oli?)
- päev möödub lõõgastudes ja rahulikult, ilma suuremate vapustuseta
- puhata saab
- tekib vastupandamatu kihk lugeda
- või hariduslikku televisiooni vaadata
- saab hästi palju mõelda, sest poole ajast ei jaksa eelneva kahe punktiga siiski tegeleda
- tekib tahtmine blogi kirjutada, sest nüüd on selleks terve päeva aega
- ja kui haigus eriti tõsine ei ole, siis saab mingi asja ära teha, mida varem edasilükatud on
- enamasti on enestunne suht halb (raskusaste sõltub haigusest, mõnikord on palavik ja muud jälkused asjasse seotud)
- süüa ei taha, aga kõht on tühi
- päeva lõpuks tekib tülpimus ja maailmast väljalõigatusetunne
- loengus/koolis ei jaksa käia
- tee tegemine on tüütu
- ja üldse on rohud nõmedad
- ja arsti juures ei taha ka käia
ma ei ole kuid ühtegi nimekirja teinud. päris hea oli.
...ütles täna ülikooli kirjanduslektor surmtõsiselt, iga sõna rõhtutades, oma õpilastele, kellest pooled olid ülikooli kirjandust õppima tulnud. muidugi terve auditoorium naeris pärast seda, isegi lektor ise muigas veidi. kuidas sa ikka sellisele asjale reageerid?
ja veel...
(sõnad mingisugusest tundmatust laulust) "...su silmist pliidile võtta võib tuld..."
Tema pilgus välgatas miski. "Kindlasti kõigi silmist ei saa pliidile tuld," ta vaikis ning läks tagasi oma puldi juure, näis nagu see teema oli nüüd tema jaoks ammendatud. Kuid siis ta muigas. "Kõiki ei kutsuta köökigi," lisas ta äkki järelmõttena.
täna kesklinnast koju kõndides nägin ma kaugelt, kuidas üks seljakotiga poiss (oli ta siis üliõpilane või mingi muu õpilane) rahulikult lausvihmas, selle asemel et kõikide teiste vahel kaarsillal edasi trügida, hoopis üle selle kõndis. rahulikult, üksi, täiesti tavalisel esmaspäevasel päeval. ju siis tuli tuju selline.
ja päris meie maja ees nägin ma kolme täiskasvanud, omavahel väga erinevat kassi ringi luusimas, kellest kaks, mulle näis, järgnesid ühele, kes omakorda otsis vist mingit sooja kohta, sest asi lõppes sellega, et alfa-kass hüppas meie naabri auto kapoti peale, teine järgnes talle kõheldes (jäi veel seisma pärast seda, kui ta mind nägi, kuid lõi siis lõpuks käpaga ja otsustas mugavuse kasuks) ja kolmas jäi auto alla valvesse.
ilukirjandus - kirjanduse ilust kirjutav kirjanduse osa. (see ei ole ametlik definitsioon)
ma täna mitu korda mõtlesin, miks ma kirjandust õppima ei läinud.
Lühidalt: ma olen kodus täna ja homme ja natuke ka ülehomsest.
Viimase paari nädala jooksul on palju olnud hetki ja vestlusi, mis on olnud mingil määral inspireerivad. Olles kolinud uude kohta (mitte nii väga uude, aga elamise mõtte siiski), niisiis, olles kolinud uude kohta, olen ma tegelenud ebatavaliselt palju lihtsalt vaatlusega. Olen näinud palju huvitavat, uut ja eriti naljakat. Nagu tavaliselt: mõned tunnid hiljem ma neid asju enam ei mäleta, sest mul sai märkmik täis ja mul pole äkilistel mõtteselgushetkedel kuskile enam kirjutada. Väga põnev. Mida ma öelda tahtsin?
Mmm.. jah (märkus iseendale:) jäta meelde: mis seos on hamstritel (mul pole aimugi, kuidas seda sõna käänata) ja Leninil? ja kus võiks olla üks hambaarst, kui ta ei ole tööl ega puhkusel? Ja neid on veel, oh nii palju oli veel, aga ma ei mäleta.
Selles suhtes on Tartus elada koomiline, inimesed on palju... huvitavamad, kui Tallinnas. ja nagu KSG klassiõde ja nüüdne kursaõde Lauragi mulle ükspäev rääkis, tekkisid temalgi ühel hilisööl koju jalutades lambist peaagu seosetud ja huvitavad poolsügavad mõtted (minu sõnastus, mitte tema). "Äkki see ongi see Tartu vaim?" ütles ta mulle muiates (mul on selline tunne, nagu mult on seda veel viimase nädala jooksul küsitud. Olid see sina, Mari?). Ma tol hetkel ei osanud talle midagi vastata. aga nüüd... jah tõesti, tekivadki sellised kummalised mõtted ja märkused igapäevaelu kohta, mis eelkõige siiski vaimustavad ainult nende autorit ennast. Äkki see ongi see Tartu vaim?
Kui ma vaid mäletaks neid kõiki ka siis, kui ma ülekirjutamiseni jõuan. (hüüdis ta juba umbes sajaviiendat korda...)
Aga Mari ajas mulle peale tahtmise tähti vaadata. Neid sai nii vähe sellel aastal näha.
Ja mis ma nüüd teen? oma suure hunniku unustatud potentsiaalse inspiratisooniga? täna, koju sõites, tekkis mul mõte võtta igapäevaelust kummalisemad vestluskatked, situatsioonid ja näod ja need omavoliliselt kuskile suunas arendada ja siis lõpetada. või vähemalt kasutada ajendiks lühijutus või miniatuuris.
ja mis oli selle loo moraal? ma ostan endale uue märkmiku.
Ja ma tean täpselt millise.
Ma kõndisin täna kahe vihmavarjuga koju ja käisin pool üheksa õhtul poes üksi piima järel. Selles on midagi romantilist.
Hetkel ma olen vaid veidi mures oma kursuse ühtsuse pärast, sest siiamaani ei ole meil peale loengute mingeid ühiseid üritusi nagu olnud. minu teada. alguses tekitasid tunniplaan ja õppekava samuti probleeme. minu jaoks oli see probleem jõuda kahte tundi korraga, mis olid täpselt samal ajal ja mõlemad kohustuslikud. kuid see kõik on nüüd selge (kuigi lahendus on veidi labasem, kui ajas rändamine või kloonimine)
niisiis, kas asi on ainult Tartus või on tõesti igal pool üliõpilane kuidagi erilisemas saatuses, või on asi hoopis ainult minus. võib-olla on asi kõiges selles.
ma ei tea, seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. võib-olla saab ainult väljendada selles pilgus ja toonis, kui keegi ütleb "ma olen üliõpilane" või "sa oled tudeng, jah?" ja vastus "jah, olen küll".
, siis see ei takista järgmisel päeval täieliku suve taastumist. ja vihma sajab palju. me oleme Tartu ilma ohvrid (nii heas, kui halvas mõttes)
Ma nüüd tsiteerin iseennast: "See on muidugi üllatav, kui vähe on mul vaja kaasa võtta ja kui palju jääb maha"
See kõlab nagu kellegi elufilosoofia. Võta minevikust kaasa ainult kõige tähtsam ja muu jäta selja taha. Et uues kohas oleks kapis rohkem ruumi.
Ma olen palju kolinud, sellega ka palju oma asjade seas ümberkorraldusi teinud, hunnikute kaupa... träni ära visanud. Pärast igat kolimist on minu "kolikogu" alati vähenenud ja isegi Rahumäel elades ma olen mitu korda teinud Suurpuhastust, mille käigus olen jälle ära visanud mingeid väikeseid asju, mida ma olen hoidnud ainult sellepärast, et ma ei julge neid ära visata. See on see piinav "kes teab? võib-olla läheb seda vaja?". Selles suhtes olen ma klassikaline näide inimesest, kes ei suuda midagi ära visata.
Ehk siis on see minu jaoks enneolematult raske ülesanne hakata nüüd järsku asju ära viskama ja kapis ruumi tegema, kui minu kollektsioon Erinevatest Asjadest on niigi nii tugevalt kärpida saanud. Ma avastasin täna ühte kappi korda tehes ja asju Tartu jaoks pakkides, et ma olen jõudnud punkti, kus ei ole võimalik enam midagi ära visata. Ma võtsin asjad kapist välja, visaksin paar paberit ära ja tõstin mingid asjad kastist välja ning panin ülejäänud kraami sama targalt kappi tagasi, ma isegi ei paigutanud suurt midagi ümber. Masendav.
Nüüd näeb mu tuba välja nagu oleks kari lapsi seal terve päeva sünnipäeva pidanud. suur osa minu kappide ja riiulite sisust on müüda tuba laiali. voodi peal on üks lahtine ääreni täis kast ja kuskil koli keskel on kotid riiete ja voodilinadega.
Ma ju lähen varsti ära.
See on muidugi üllatav, kui vähe on mul vaja kaasa võtta ja kui palju jääb maha.
