Vastanditest võiks pikalt mõelda. Vahel on õige nii üks kui teine, vahel ei kumbki neist. Ja kuldne kesktee ei ole kaa hea. Õnneks on olemas süntees, see miski kolmas - kõrgem, parem ja ühendav. Kas ma lugesin seda Ecost?
Aga teatris tuleb igal juhul sagedamini käia. Kas või selleks, et jõuda selgusele oma rollis - kas olla kaasakistav, tõuka-tõmba vaataja, või kriitik-asjahuviline-õppur? Või kas 'kas' on õige küsimus? Eile ma olin vist segamini mõlemat, aga nagu me Kätliniga rääkisime, 'kultuurišokk' on nii suur, et ei leia veel täpselt tasakaalu.
Mulle meeldis, et see oli üks neist kammeretendustest, veel kõvasti intiimsem kui kunagi nähtud "Kajakas". Mulle meeldis, et vaheajas me vaatasime kõik õiged raamatud üle (ma avastan praegu teadmisrõõmu ja mis siis, et poolgi sellest, mille teadmine mind kilkama paneb pole sugugi nii suur asi - haruldane või uhke - mulle meeldib see äratundmine). Mulle meeldis Tiit Sukk, sest ta mängis tõesti hästi ja tema puhul ei tekkinud mul (lühike periood alguses - need on alati rasked - välja arvatud) küsimusi. Mulle meeldis teine vaatus. See hõljus ja voolas, nagu siis kui laulad täitsa lahtise häälega ja tekib resonants. See tundus spontaane ja veidike lambist ja seal oli õigeid, täpseid kuigi mitteametlikke sõnu. Kui esimene vaatus oli näidend, siis teine oli tegevus.
Oh, kui segamini võivad olla suhted, veel rohkem motiivid ja olud ja probleemid. Nõnda ju pole nagu keegi süüdi, igal juhul mitte rohkem kui teised. Kõikse segadus ja keerukus meenutab mulle ühte neist veidratest tunde-mõtte kogumikest, mis ikka vahel peas ringi käivad ja olemuselt kuidagi "Klaaspärlimänguga" seostuvad. Kui võtta tükk valget riiet ja tilgutada sinna värvi, jookseb see laiali. Mõnel puhul ei jõua ta äärteni ning hajub läbipaistvaks ja olematuks enne, kui jõuab äärteni. Vahel aga jookseb see nii kiiresti laiali ja jõuab äärteni, nii et tundub, et riidest jääb puudu. Selline vastu seinu pressimise tunne. Igal juhul on see hea asi, kuigi kõlab 'pisut' veidralt-hullumeelselt. Jäin üleeile veidi hätta väljamõtlemisega, miks Ishiguro nii hea on, kui ma teda Kupile soovitasin. Nüüd koitis, et just selle tunde pärast.
Sellistes näidendites on minu arust 'kolmandat aplausi' hädasti vaja. Sest kuidas muidu edasi olla? Järsku hakata jälle rõõmsaks? Või siis täitsa kojuminekuni masenduda? Just selle kolmanda tagasikutsumise paiku hakkab näitlejatel lõpuks veidi naljakas ja kergem, võib naeratama hakata. Nii mulle igal juhul näis. Sellega on üldse nii, et nad küll kirjutavad raamatutes sellest, kui tähtis on näitleja ja publiku koostöö ja kommunikatsioon, kuid eriti tihti ma seda küll tundnud pole. Aga seekord võiksin ettevaatlikult öelda, et ehk ma saan nüüd aru.
Üldse on pikad etendused head. Võib-olla on hea isegi see, kui mõni hetk tundub, et asi venib. Sellega on nagu "Tõe ja õiguse" ja veel mõne raamatuga - vaevab küll kõvasti, kuid pärast rasket rabamist on veidralt hea olla. Pikad etendused, igal juhul, tekitavad tunde, et on midagi koos läbi tehtud, kuhugi jõutud. Ehk oli sel korral 'süüdi' ka hoopis eriline olustik, see maja või paik.
Ma läheksin uuesti teatrisse. Ma läheksin "Pikk päevatee kaob öösse" uuesti vaatama. Võib-olla võiks lõpu poole pimedam olla.
Millegi pärast turgatas mulle vihmaseid põlde vaadates pähe, et teater on hea, sest ta võib meeldida ja samas vahel mitte. Et polegi mõtet ju alati seda nii jubehästi 'mõista', kuigi üritada ikka võib. Mõte pole küll originaalne, aga ta jõudis lõpuks kohale. Lõpuks või siis korraks, täpselt veel ei tea. Ma vist mõtlesin sellesama "Kajaka" peale, sest ta oli jäänud hinge kriipima sellega, et peaks ju nagu jubesügav-võimas-super-NO99 olema, aga oodatud reakstiooni ei tekitanud. Ma ei räägi siin isegi kvaliteedist ja kunstitasemest. See oli pigem lihtne mõte, et teatriga on veidi nagu loteriiga ja ma vahel dramatiseerin üle - et keegi tõesti ei saa mind milleski süüdistada või mult midagi nõuda.
***
Ma olen taksidermist ehk topisetegija. Tahaksin igast tundest või kogemusest teha mingi püsiva vormi, mida saab riiulisse panna või ehk seinale riputada. Kahjuks käib sellise marineerimistööga kaasas kõige elusa väljasonkimine ja liiva, klaassilmade ning haisva juraga jändamine. Sest ma tõesti mõtlesin: "Nii, mis ma nüüd selle teatrielamusega ette võtan."
Aga see pole vist ravitav?
Elu näib järsku olevat kuhugi haihtunud. Vähemalt seda ju nagu näitaks minu blogimissagedus. Tegelikult on küll igasuguseid asju toimunud. Sünnipäevad peetud, kool lõpetatud, tõenäosus trotsitud, jälle. Nii et polnud tegelikult põhjust eriti vinguda, kuni mulle tasapisi mingid asjad hakkasid pärale jõudma ja tegutsemismaraton järsku otsa sai.
Näiteks traditsiooniliseks seda jaanipäeva ma nimetada ei saaks. Ja mitte ainult selle pärast, et korraks ka päike paistis.
Mis edasi saab? Müsitka. Ma ei suuda välja mõelda isagi seda, mis ma kodus teen ja ette võtan.
Tuiskan läbi kunstiajaloo. See inspirireerib reisima. Tahaks ju näha neidsamuseid hiiglaslikke kreeka samdaid ja Rooma Pantheoni, bütsantslikke mosaiike, hullumeelseid gooti katedrale Prantsusmaal ja Inglismaal (nad on vist hetkel mu lemmikud). Ja siis veel prantsuse losse (prantslased olid veidi veidrad, muidugi, sest et rahulikul, tasakaalukal renessansil paistsid silma hullumeelsete katustega ja hoogsal barokiajal eelistasid korrapäraseid, sümmeetrilisi paleesid...). Ja Itaaliat ja veel Inglismaad ja iga suuremat kusntimuuseumi.
Mul on eriti kahju, et ma nõnda kiirustama pean. Tahaks iga ajastu juures peatuda, seda imetleda ja uurida neljast erinevast raamatus ning internetist pealekauba.
Nüüd klassitsismi juures tärkas mus jälle suur 'Uhkuse ja eelarvamuste' vaimustus - tuletasin meelde filmimuusikat ja valgete kujudega galeriid, sest õpikus oli skulptuurist juttu, oli maal tolleaegsest neiust (Ingres on minu arust eriti ilus nimi, pealekauba kõlab hoopis teistmoodi, kui välja näeb), oli ampiirirõivaid. Kümmekond minutit enne seda tahtsin aga hoopis lugeda midagi väljakutsuvat, nii ohtlike-suhetelikku, sest siis oli parajasti rokokkoo. Ja mis siis, et ma pole üldse kindel, kas need kaks tegelikult kokku kuuluvad...
Üks Coldplay kolmest uuest laulust, mille ärakuulamisega järjekindlalt tegelen, sobib pealegi siia täiesti perfektselt. Mulle meeldib see nende uus album, nii palju kui ma kuulnud-näinud olen. Revolutsioon, ikkagi, aga selline mõnusalt pehme-mannavahune.
Tõesti, tõesti hea oli jälle näha oma harjumuspäraseid veidraid unenägusid, mitte midagi ajaloovihikust. Tundub, et üks läbivaid jooni on füüsikaliste seaduste eiramine, nendest kergelt ja elegantselt mööda vaatamine - st hõljumine, õhus tantsimine, hiiglasuurtest tühimikest kergusega üle hüppamine... Ja siis mõned motiivid jäävadki korduma ja juhtub, et ei tea kindlalt, mis on päriselt, mis mitte.
Ma ei ole terve päeva midagi kasulikku teinud, kui üks peatükk eelajaloolistest kunstnikest välja arvata. Tegelikult pole kõik üldsegi läbi, ühe eksami kõrval on veel mingi tobe hulk pisikesi tegevusi, mis kuhjudes ikkagi närve söövad. Aga ehk hakkab nüüd jälle elu tagasi tulema. Esimesed suvemasenduse nähud hakkavad kaa ilmuma, sest suvi on mandumine.
Ma armastan häid raamatuid nii väga, aga olen neid, kui nüüd aus olla, siiski liiga vähe lugenud.
Järsku tuli eikusagilt paanika. Võttis rinnalihastest kinna ja hakkas väänama. Asus surkima kõhus ja torkima diafragmat. Pigistas kopsudest õhku vähemaks.
Ma loodan, et ta teab, mis ta teeb.
Pealkiri on täitsa juhuslik, tuli lihtsalt meelde, sest tegelik maal selle taga pidavat olema punane ruut. Kunst on hetkel teema niikuinii.
Plaanisin just ise kirjutada juhustest, aga Kätlin jõudis ette. Olgu - mitte väga 'aga'. Tal tuli asjade kokkuvõtmine lihtsalt väga hästi välja. Tahan nüüd ta teooriat kuulda. Üldse on viimastel päevadel meil eriti põnevad jutud. Ma armastan rääkimist. Ja jalutamist ja kõike seda, mis nii väga tänapäevasesse eduühiskonda ei sobi.
Oh jah, juhuslikud kohtumised! Kui ma kunagi lähen elama suurlinna, hakkan neid väga igatsema. Siin väikses Eestis on palju kergem uskuda saatusesse.
Kätlin on nüüd kah vana!
Vahepeal on siin igasugust toimunud: sääsed on mind hammustanud, päris tähistaevas nähtud, veidi õpitud. Aga tõeliselt vääriks jäädvustamist eilne päev, sest see oli veel üks nendest kordadest, kus asjad klappisid. Päike paistis ja meri oli sinine. Tuul oli küll külm, aga pakkus meile hea vabanduse, miks ühe punkri taga liival ringis istuda ja tunda korralikku rõõmu enam-vähem kõigest. Nii mulle igal juhul tundus.
Minu arust on asi lihtsuses ja võrdsuses ja ühtsuses. Sinna kuhugi Augu ja liivaranna vahele jäi palju ringijooksmist, värsket õhku, juttu, naeru ja naeratamist. Õigel hetkel võtab see viimane kõige paremini kokku, kuidas asjad sujuvad, ja kinnitab kõige rohkem koos olemist ja tegemist. Ma ei oska kah seda muudmoodi väljendada, kui naeratamisega, kuigi tahaks võib-olla midagi öelda, rohkemgi veel aga lihtsalt kõiki kallistada.
Eks oskab Kätlin ise sellest kõige paremini rääkida.
PS! Jah, ma tunnen end küll süüdi abstraktsionismis. Kergemeelselt jään lootma oma mälule ja see on juba ammu veidi ekslik.
Kõikse kudumine innustab käsitööle, pean ütlema. Hetkel vaimustab mind suvise kampsunikudumisklubi idee, see on tõesti hea. Kudumine ja sotsiaalne olemine käivad veidral kombel eriti hästi käsikäes - ühest küljest ei lähe liiga palju ajutegevust silmustesse ja nende vaheldumisse (see hoiab ära kruvide logisema hakkamise), teisest küljest aga on jutt hoopis mõttekam ja tasakakaalukam. Hea sümbioos.
Täna võimendus käsitöövaimustus veelgi, sest käisime Katariina käigu töökodasid vaatamas. Mõtlesin, et küll on mõnus istuda oma poekeses, nokitseda mingi Uue Asja kallal, olla oma ala spetsialist. Seal oli üldse palju sellest tundest või kõlast-maitsest-toonist-mõttekogumist-sümbolist-klaaspärlist, mis mind viimasel ajal eriti paelunud on, kui mõtlen tulevikule ja tööle. Seal oli näiteks üks kübaratöökoda, mis jäi kuidagi eriti silma, sest ta oli midagi ainulaadset ja ebastandardset, ta taaselustas vahepeal kadunud traditsiooni (kahekümnendate kübarad!), ta oli leidlik ja omanäoline, veel üks avastamisel Ameerika.
Jah, praegu ma isegi ei oska öelda, kelleks ma siis lõpuks õppima lähen. Palju kindlamalt tean, et tahaks õppida looma täitsa uusi asju, 'uusi lahendusi' nagu ütleks paradoksaalselt selle kõigega vastuolus olev kõnepruuk või keskkond või misiganes. Leiutada, jah, tahaks! Näen nüüd karjääriloomist täitsa uues valguses, nüüd see mõte töötab, sest enne ta oli ju lihtsalt ühes rajas edasi jooksmine. Kui tore, et selles on nii palju mängulist - see meeldib mulle ka.
Nüüd kus ma selliseid nähtusi otsin, näen neid aina rohkem ja rohkem. Innocent, The Forest, Raeapteek, see, mida Margo teeb, meie uued valikained (meie kool üldse!), üks kohvik Berliinis, Prantsusmaal indigosinise tegemine. Neid oli veel. Ahjaa, roheline sisekujundaja kah, ja rahvatekstiili eriala ja see, mida Kätlin võib-olla hakkab tegema.
Rääkidest Medici efektist, on minu arvates ikka ilmatu tore, kui minnakse õppima ühte ala, aga töötatakse hoopis teisel. Risteed, jajah.
Hetkel on aga põhiline mitte lasta sel kõigel ära hõljuda ja pleekida. Ja kui aus olla, siis ka lõpuks hakata ajalooks õppima.
Ma olen ikka parajalt uhke oma teekannusoojendaja üle. Temaga on igasuguseid kriise läbitud - seda, et ta on liiga väike, et raske on juppide ääri ühildada, et lollusest ei tule pähe kohe õigesti teha, et äär on kole, et selga ei mahu... Nüüd on kõik hästi, vaatamata sellele, et ta veidi kentsakas vahel välja näeb ja ilmselgelt kodukootud (mulle meeldivad kolm juhuslikku pahupidist silmust väikse lainena kuskil tema küljes - aga neid peab otsima!). Selgus isegi, et teekannul on sisseehitatud sõel. Koostöö.
Jah, selliste probleemide lahendamine mulle meeldib.
Ja siis üks laul on mind vastupandamatult kummitanud kogu päeva...
Eile oli huvitav, igapäevast sürrealismi täis päev, vist täpselt selline nagu mulle meeldib. Tegus, ühesõnaga. Algas inglise keele suulise eksamiga, sealt edasi tuli ajaloo konsultatsioon, koristamine vol. 1 - st normaalne osa, kus me korjasime korke ja kommipabereid ja mingil hetkel isegi ühe väiksemat sorti autokummi - ja siis vol. 2, kus me Birgitiga Tegime Ära. See tähendab, et me üritasime välja kaevata ja üles saada liiva ja kive täis hiiglaslikku traktorikummi, sest Priit ütles, et see on lootusetu. Mingil hetkel meiega liitunud Robinist ja Tõnisest oli muidugi päris palju abi ja selle aja paiku hakkas ka kõvasti vihma sadama. Sellegipoolest - väärtuslik õppetund füüsikas ja mehhanikas ja kividest konstrueerimises. Ja väga-väga lõbus pealekauba. Kes ütles, et kvaliteetaeg on loomaaias jäätist söömas käimine...
Helena, muide, tuli koos söögiga meid päästma. Koolis selgus, et teekannu ja teekannusoojendajat on vaja tänaseks. See muutis mu varasemad unistused koju valutavaid liikmeid puhkama minemisest võimatuks. Nagu poleks veel piisavalt trenni tehtud, praktiseerisin kiirkõndi Toompuiesteelt Stockmanini ja sealt trollipeatusesse tagasi.
Nüüd, lisaks jalgade ja käte lihastele, valutavad mul ka näpud, sest nendesse on kulunud vardavaod. Teekannusoojendaja tuli liiga väike, kudumisest on täitsa villand ja seda kõike polnudki tänaseks vaja. Aga pole hullu.
